Ethel Praks, õppearenduse peaspetsialist | Foto: erakogu

Tegemist ei olnud tudengite jaoks kohustusliku ainega ja see valiti eelkõige kahest märksõnast lähtuvalt: meeskonnatöö ja eluline probleem. Sandri sooviks oli teha tööd koos tiimiga ning lihvida oma meeskonnatöö oskusi ja teadmisi. Prisca peamiseks valikukriteeriumiks oli võimalus lahendada tööstusele olulist päriselu probleemi. Tatsuki ootas kursuselt võimalust kasutada oma tehnilisi teadmisi mõne reaalse rakenduse elluviimisel koos eri taustaga tiimiliikmetega, sest nii on tavaliselt ka ettevõtetes. Ja selles mõttes vastas kursus ootustele hästi.

Meeskonnad loodi lähtuvalt tudengite huvidest: sarnase huviga liikmed moodustasid ühe meeskonna ja asusid probleemi kallal tööle. Tatsuki, Sander ja Prisca valisid ülikooliga koostööd tegeva ettevõtte R8 Technologies (ettevõte keskendub erinevate hoonetüüpide energiatarbimise ja CO2 heitkoguste vähendamisele, säilitades samas suurepärase sisekliima) pakutud teema, mille keskmes olid hooneautomaatika ja õhuventilatsioonisüsteemid. Peale Tatsuki, Sandri ja Prisca kuulusid ENSA.AI meeskonda veel Mai-Liis Org elektroonika ja kommunikatsioonitehnoloogiate magistrikavalt ja Sanan Suleymanov arvutisüsteemide magistrikavalt. Alguses jagati ülesanded lähtuvalt konkreetse tudengi taustast, kuid hiljem juba suhteliselt võrdselt ja tegutseti ka üheskoos. Kõik kinnitasid, et meeskonnatöö sujus hästi ning konflikte ei tekkinud, kuna probleemide puhul saadi omavahel hästi suheldud.

Kuna Tatsuki valis lahendatava teema lähtuvalt oma varasematest teadmistest, sai ta neid ka palju rakendada. Samas arvas ta, et oleks õppinud kursusel rohkem, kui oleks valinud täiesti võõra teema. Ülekantavate ja nn pehmete oskuste osas tõi ta välja projektijuhtimise oskuse tiimis – seda sai kindlasti õpitud ja praktiseeritud. Sander sai teada, et tehisintellekti saab õpetada kahte moodi – juhendatult (supervised) ja juhendamata (unsupervised). Projekti vältel kasutasid nad mõlemat viisi leidmaks parimad teed nõutud tulemusteni. Prisca tunnistas, et pidi meenutama enda masinõppe ja andmeanalüüsi oskusi – need on tema jaoks väga olulised, sest andmete paljususes on tähtis aidata neil andmetel „päriselt oma lugu jutustada“. Samuti on tema jaoks oluline energiatarbimise vähendamine. Ennast tajuti uudishimulike, pühenduvate ja sihikindlate õppijatena. 

Õppeaine metoodika toetas selle eesmärgini jõudmist. Sander tõi välja: „Meil olid kindlad ajad ning eesmärgid, mida pidime täitma, ning see aitas püsida graafikus ja projekti lõpule viia.“ Talle meeldis, et peamine eesmärk oligi projekt teha tükikesteks, mille jaoks olid ka antud kuupäevad, millal peaks need valmis saama, sest see õpetab tegutsema ja annab õppijale arusaama, kuidas projektide tegemine nn päris tööl käib. Tatsuki ütles, et nad said juhendajatelt ka tehnilisi küsimusi, mis nõudsid igalt tiimiliikmelt tööd ja vaeva, ning igaüks pidi ka vähemalt ühe korra pitchi’ma.

Kui kursus oli lõppemas ning probleemid ja väljakutsed jõudnud tiimide poolt võimalike lahenduste/prototüüpideni, toimus TalTechis Waste Challenge’i üritus. Kõikide Collideriga liitunud ainete ja ka teiste probleem- ja projektõppe ainete tudengitel oli võimalik oma ideed või lahendust esitleda ning seejärel valis žürii parimad projektid kolmes kategoorias: linnad, energia ja tarbimine.

Waste Challenge’i lõppüritust pidasid õppijad heaks võimaluseks kaasa lüüa suurema haardega võistlusel ning välja tulla maailma parandava ideega. Valmistuti parajalt – mitte liiga vähe ega palju, aga et kõik vajalik saaks korralikult tehtud; tänu tiimile sujuski kõik hästi. Nauditi üritust ja ettevalmistused tasusid end ära – ENSA.AI võitis energia kategoorias. Kõik liikmed tundsid sellest rõõmu ja olid uhked: Prisca sõnul andis see talle veel enam indu uusi asju teha, Tatsuki viitas aga sellele, et tema juba veidi aimas, et nad võivad võita, sest paljud võistlusel osalenud ei olnud jõudnud kursuse käigus prototüübini ja kuna nemad olid, siis võis see anda juba päris hea eelise.

Kohaliku Waste Challenge’i kategooria võitmine avas tiimile järgmise ukse – võimaluse minna TalTechi esindama EuroTeQaThonile, kus omavahel võistlesid kuue EuroTeQi partnerülikooli parimad tiimid. EuroTeQaThoni tsentraalne korraldaja oli Müncheni Tehnikaülikool, aga partnerülikoolide osalemine oli ära jagatud nn tandemitena, kus TalTechi võitjad said sõita Taani Tehnikaülikooli ja osaleda sealt koos Taani tiimidega ühisel võistlusel läbi veebiülekande.

ENSA.AI tiim jäi EuroTeQaThoni ja Taani Tehnikülikooli kogemusega väga rahule. Tatsuki: „Kohtusime paljude intelligentsete inimestega, kellega sai pidada huvitavaid vestlusi. Mulle Taani ülikool väga meeldis ja hea võimalusena saime külastada ka ülikooli laborihoonet. Teiste tiimide pitchi’d käsitlesid probleeme, mis ei ole aktuaalsed ainult Euroopas, vaid ka minu kodumaal Jaapanis ja seetõttu oli huvitav näha, mis probleemid teistel on ja kuidas neid konkreetsest valdkonnast või ülikoolist lähtuvalt käsitletakse.“

Priscale meeldis ürituse mitmekesine ja meeliülendav õhkkond. Lisaks toimunule ja teistele tiimidele, kes olid väga sõbralikud ja toredad, jagas Sander tähelepanekuid ka Kopenhaageni kohta: „Taani, täpsemalt Kopenhaagen, oli väga huvitav ja erinev võrreldes Eestiga – teistsugune arhitektuur ja väga palju jalgrattureid. Ainuke asi, mis Kopenhaageni ja seda ümbritsevate linnade puhul ei meeldinud, oli ühistransport – turisti jaoks keeruline.”

Sander võttis Taanist kaasa ka arusaama, et häid ideid on küll palju, kuid vaja on ka seda hästi esitleda ehk „maha müüa“. ENSA.AI suutis oma projekti ja esitlusega žüriid veenda ja lisaks ägedale kogemusele pandigi taskusse EuroTeQaThoni energia kategooria võit. Selle üle on kõigil põhjust uhke olla, ja ollaksegi.

EuroTeQaThoni auhinnaks oli reis Brüsselisse, kus sai oma ideed tutvustada Euroopa Komisjoni esindajatele, nautida auhinnatseremooniat ja õhtusööki ning külastada Bruxelles-Energie’ prügielektrijaama. Lisaks oli ette nähtud võiduraha, mille eest sai tellida endale meeldivaid raamatuid.

Hetkeseisuga mingeid kindlaid plaane veel projektiga edasi mineku osas ei ole, sest kõik nõuab aega ning kooli ja töö kõrvalt on seda raske teha. Samas on nii Priscal kui Sandril huvi näha, mida selle projektiga veel teha annab ning kas see tulevikus ja tavaelus üldse näeb kasutust. Prisca ütleb, et kavatsetakse ikkagi veel uurimistööd teha, et projekt võimalikult turukindlaks saada, ning tegelikult oleks vaja ka edasisi mentoreid/juhendajaid ja rahalisi ressursse. Tatsuki ütleb aga ausalt, et kuna tema põhiaeg on hõivatud töö ja teise isikliku projektiga, siis ta antud võiduprojekti enam edasi ei jõua panustada.

Kõik kolm soovitavad Collideris osalemise kogemust ka teistele – see on hea viis, kuidas kohtuda uute inimestega ning ideid vahetada. Sander: „Mine tea, võib-olla leiab ka tulevasi sõpru või hoopis äripartneri, kellega ideed ellu viia.“ Tatsuki tõi välja võimaluse õppida suhtlema eri taustaga tiimikaaslastega, sest projekti arengukiirus võib otseselt sõltuma hakata just kommunikatsioonioskustest. Ta lisas: „Eriti soovitan ma sellist kogemust arendajatele, kes on harjunud üksi töötama ja mitte kunagi tiimis. Tiimis töötamine on väga erinev nii kiiruse, töökoormuse kui ka palju muu osas.“

*    EuroTeQ Collideri 2022. aasta teemaks on „Leave no waste behind“. Collideri eesmärgiks on rühmatöödes (4–6 liiget) välja töötada lahendusi, mis on majanduslikult jätkusuutlikud, keskkonda hoidvad ning ühiskonna vajadusi arvestavad. Päriselu probleemide lahendamisel on olulisel kohal interdistsiplinaarsus, mille aluseks on teadmised eri valdkondadest ja oskus siduda neid ühiskonna ja tööstuse vajadustega. Collider on heaks võimaluseks välja töötada metoodikaid, mis toetavad koosloome, innovatsiooni ja teaduse integreerimist õppeprotsessi.